Buhara südames, ühes Kesk-Aasia ajaloolisimas linnas, on suplemine alati olnud nii hügieeni kui ka traditsiooni, teraapia ja ühenduse allikas. Linna hammamid ehk avalikud saunad on kujundanud igapäevaelu juba üle tuhande aasta ning on islamimaailmas tervise ja külalislahkuse sümbolid.

Nendest on Hammam Bazori Cord endiselt vanim tegutsev saun, mille ajalugu ulatub tagasi 1500. aastatesse. See on osaliselt maa alla ehitatud, et säilitada soojust ja hoida korras keerukat veesüsteemi; selle kuppelkatusega ruumid kiirgavad soojust läbi kivi ja auru. Külastajad liiguvad läbi mitme võlvitud ruumi, millest igaühel on erinev temperatuur ja rütm, ning jõuavad lõpuks kata goombaz'i ehk suure kuplini: kõrge temperatuuriga kambrisse, kus praktiseeritakse kuulsat „luude murdvat” massaažitehnikat.

See massaaž, mis on pärandatud seitsme põlvkonna Iraani meistrite poolt, ühendab endas survet ja täpsust rituaalis, mis on ühtviisi intensiivne ja taastav. Nende massööride pärimus jätkub katkematult, nende oskused on säilinud perekonnatraditsioonides ja hammami enda elavas ajaloos.

Pärast vanniskäiku tõusevad külalised maapinnale ehitatud paviljoni, et puhata ja teed juua – see on viimane samm aeglustumise teel kultuuris, kus hinnatakse kannatlikkust ja mõtisklust. Siin asendab vestlus auru müra ning üleminek kuumusest vaikuse juurde saab kogemuse osaks.

Isegi tänapäevase sanitaartehnika ja isikliku mugavuse ajastul on hammam endiselt Bukhara ühiskonnaelu keskne osa. See on paik, kus vahetatakse lugusid, keha saab uue elujõu ning iidsed tavad püsivad vaikselt selle Siiditee linna kuplite ja sisehoovide all.